Sissejuhatus
Eraldi mugavuste seadus, 49. aasta seadus nr 1953, moodustas osa Lõuna-Aafrika rassilise segregatsiooni apartheidisüsteemist. Seadus legaliseeris avalike ruumide, sõidukite ja teenuste rassilise segregatsiooni. Seadusest jäeti välja ainult avalikult ligipääsetavad teed ja tänavad. Seaduse paragrahv 3b sätestas, et erinevate rasside jaoks ei pea olema võrdsed võimalused. Jaotis 3a muutis seaduslikuks eraldatud rajatiste pakkumise, aga ka inimeste täieliku välistamise nende rassi alusel avalikest ruumidest, sõidukitest või teenustest. Praktikas olid kõige arenenumad rajatised reserveeritud valgetele, samas kui teiste rasside omad olid kehvemad.
Eraldi mugavuste seadus Argumentatiivne essee 300 sõna
1953. aasta eraldiseisvate mugavuste seadus jõustas segregatsiooni, pakkudes erinevatele rassirühmadele eraldi ruumid. Sellel seadusel oli riigile sügav mõju ja seda on tunda tänaseni. Selles essees käsitletakse eraldiseisvate mugavuste seaduse ajalugu, selle mõju Lõuna-Aafrikale ja sellele, kuidas sellele on reageeritud.
Eraldi mugavuste seaduse võttis 1953. aastal vastu Lõuna-Aafrika rahvuspartei valitsus. Seaduse eesmärk oli rassilise eraldamise seaduslik jõustamine, keelates eri rassist inimestel kasutada samu avalikke rajatisi. See hõlmas tualette, parke, basseine, busse ja muid avalikke rajatisi. Seadus andis omavalitsustele ka õiguse luua erinevatele rassirühmadele eraldi mugavusi.
Eraldi mugavuste seaduse mõju oli kaugeleulatuv. See lõi seadusliku segregatsioonisüsteemi ja oli Lõuna-Aafrika apartheidisüsteemi peamine tegur. Seadus tekitas ka ebavõrdsust, kuna erinevatest rassidest inimesi koheldi erinevalt ja nad ei saanud vabalt seguneda. Sellel oli Lõuna-Aafrika ühiskonnale sügav mõju, eriti rassilise harmoonia osas.
Eraldi mugavuste seadusele reageerimine on olnud erinev. Ühest küljest on paljud, sealhulgas ÜRO ja teised rahvusvahelised organid selle hukka mõistnud kui diskrimineerimise ja inimõiguste rikkumise vormi. Teisest küljest väidavad mõned lõuna-aafriklased, et seadus oli vajalik rassilise harmoonia säilitamiseks ja rassilise vägivalla vältimiseks.
1953. aasta eraldiseisvate mugavuste seadus oli Lõuna-Aafrika apartheidisüsteemi peamine tegur. See jõustas segregatsiooni ja tekitas ebavõrdsust. Seaduse mõju on tunda ka tänapäeval ja sellele reageeritakse mitmeti. Lõppkokkuvõttes on selge, et eraldiseisvate mugavuste seadusel oli Lõuna-Aafrikale sügav mõju. Selle pärandit on tunda tänaseni.
Eraldi mugavuste seaduse kirjeldav essee 350 sõna
1953. aastal Lõuna-Aafrikas vastu võetud Eraldi mugavuste seadus eraldas avalikud rajatised. See seadus oli osa apartheidisüsteemist, mis jõustas Lõuna-Aafrikas rassilise segregatsiooni ja mustanahaliste rõhumise. Eraldi mugavuste seadus muutis erinevatest rassidest pärit inimestele samade avalike rajatiste kasutamise ebaseaduslikuks. See seadus ei piirdunud ainult avalike rajatistega, vaid laienes ka parkidele, randadele, raamatukogudele, kinodele, haiglatele ja isegi valitsuse tualettruumidele.
Eraldi mugavuste seadus oli apartheidi peamine osa. See seadus oli mõeldud selleks, et mustanahalised ei pääseks samadele rajatistele kui valged. Samuti takistas see mustanahalistel juurdepääsu samadele võimalustele kui valgetel inimestel. Seaduse jõustas politsei, kes patrullis avalikes objektides ja jälgis seadust. Kui keegi seadust rikub, võidakse teda arestida või trahvida.
Mustanahalised lõuna-aafriklased olid eraldiseisvate mugavuste seaduse vastu. Nad leidsid, et seadus on diskrimineeriv ja ebaõiglane. Selle vastu seisid ka rahvusvahelised organisatsioonid, nagu ÜRO ja Aafrika Rahvuskongress. Need organisatsioonid nõudsid seaduse tühistamist ja mustanahaliste lõuna-aafriklaste suuremat võrdsust.
1989. aastal tunnistati eraldiseisvate mugavuste seadus kehtetuks. Seda peeti Lõuna-Aafrika võrdõiguslikkuse ja inimõiguste suureks võiduks. Seaduse tühistamist peeti ka riigi jaoks sammuks õiges suunas apartheidisüsteemi lõpetamise suunas.
Eraldi mugavuste seadus on oluline osa Lõuna-Aafrika ajaloost. Seadus oli suur osa apartheidisüsteemist ja oluline takistus võrdõiguslikkusele ja inimõigustele Lõuna-Aafrikas. Seaduse tühistamine oli riigi võrdõiguslikkuse ja inimõiguste oluline võit. See tuletab meelde võrdõiguslikkuse ja inimõiguste eest võitlemise tähtsust.
Eraldi mugavuste seaduse selgitav essee 400 sõna
1953. aasta eraldiseisvate mugavuste seadus jõustas rassilise eraldamise avalikes kohtades, määrates teatud rajatised "ainult valgetele" või "mittevalgetele". See seadus muutis erinevatest rassidest inimeste jaoks samade avalike rajatiste, nagu restoranid, tualetid, rannad ja pargid, kasutamise ebaseaduslikuks. See seadus oli apartheidi süsteemi, rassilise eraldamise ja rõhumise süsteemi, mis kehtis Lõuna-Aafrikas aastatel 1948–1994, võtmeosa.
Eraldi mugavuste seadus võeti vastu 1953. aastal ja see oli üks varasemaid apartheidi süsteemi ajal vastu võetud õigusakte. See seadus oli 1950. aasta rahvastiku registreerimise seaduse laiendus, mis liigitas kõik lõuna-aafriklased rassikategooriatesse. Määrates teatud rajatised "ainult valgetele" või "mitte-valgetele", jõustas eraldiseisvate mugavuste seadus rassilist eraldamist.
Eraldi mugavuste seadus pälvis kodumaiste ja rahvusvaheliste allikate laialdase vastuseisu. Paljud Lõuna-Aafrika aktivistid ja organisatsioonid, nagu Aafrika Rahvuskongress (ANC), olid seaduse vastu ning korraldasid selle vastu proteste ja meeleavaldusi. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon võttis vastu ka resolutsioonid, mis mõistsid seaduse hukka ja kutsusid üles selle tühistama.
Minu enda vastus eraldiseisvate mugavuste seadusele oli šokk ja uskmatus. Lõuna-Aafrika Vabariigis üles kasvanud noorena olin teadlik rassilisest segregatsioonist, kuid eraldiseisvate mugavuste seadus näis viivat selle segregatsiooni uuele tasemele. Raske oli uskuda, et selline seadus võiks kaasaegses riigis kehtida. Tundsin, et see seadus rikub inimõigusi ja rikub elementaarset inimväärikust.
Eraldi mugavuste seadus tunnistati kehtetuks 1991. aastal, kuid selle pärand püsib Lõuna-Aafrikas tänaseni. Seaduse mõju on endiselt näha erinevate rassirühmade ebavõrdses juurdepääsus avalikele rajatistele ja teenustele. Seadus avaldas pikaajalist mõju ka lõuna-aafriklaste psüühikale ja mälestused sellest rõhuvast süsteemist kummitavad paljusid inimesi ka tänapäeval.
Kokkuvõtteks võib öelda, et 1953. aasta eraldiseisvate mugavuste seadus oli Lõuna-Aafrika apartheidisüsteemi oluline osa. See seadus jõustas rassilise segregatsiooni avalikes kohtades, määrates teatud rajatised "ainult valgetele" või "ainult valgetele". Seadus pälvis laialdase vastuseisu nii kodumaistest kui ka rahvusvahelistest allikatest ning see tunnistati kehtetuks 1991. aastal. Selle seaduse pärand elab Lõuna-Aafrikas tänaseni ja mälestused sellest rõhuvast süsteemist kummitavad paljusid inimesi siiani.
Eraldi mugavuste seaduse veenev essee 500 sõna
Eraldi mugavuste seadus oli 1953. aastal Lõuna-Aafrikas vastu võetud seadus, mille eesmärk oli eraldada avalikud rajatised ja mugavused rassi järgi. See seadus oli suur osa apartheidisüsteemist, mis kehtestati 1948. aastal. See oli Lõuna-Aafrika rassilise eraldamise poliitika nurgakivi. See aitas oluliselt kaasa avalike alade ja rajatiste eraldamisele riigis.
Eraldi mugavuste seadus sätestas, et kõik avalikud ruumid, nagu pargid, rannad ja ühistransport, võivad olla rassi järgi eraldatud. See seadus lubas ka eraldi koolid, haiglad ja hääletuskabiinid. See seadus jõustas Lõuna-Aafrikas rasside eraldamise. See tagas valge elanikkonna juurdepääsu parematele rajatistele kui mustanahalistel.
Rahvusvaheline üldsus kritiseeris laialdaselt eraldiseisvate mugavuste seadust. Paljud riigid mõistsid selle hukka kui inimõiguste rikkumise ja nõudsid selle viivitamatut tühistamist. Lõuna-Aafrika Vabariigis võeti seadus vastu protestide ja kodanikuallumatusega. Paljud inimesed keeldusid seadust järgimast ja protestiks eraldi mugavuste seaduse vastu korraldati arvukalt kodanikuallumatuse akte.
Rahvusvahelise üldsuse pahameele tõttu oli Lõuna-Aafrika valitsus sunnitud seadust muutma. 1991. aastal muudeti seadust, et võimaldada avalike rajatiste integreerimist. See muudatus oli suur samm edasi apartheidivastases võitluses. See aitas sillutada teed võrdsemale ühiskonnale Lõuna-Aafrikas.
Minu vastus eraldiseisvate mugavuste seadusele oli umbusk ja nördimus. Ma ei suutnud uskuda, et nii räigelt diskrimineeriv seadus võiks kaasaegses ühiskonnas eksisteerida. Tundsin, et seadus rikub inimõigusi ja rikub selgelt inimväärikust.
Mind julgustas rahvusvaheline vastuhakk seaduse vastu ja selles 1991. aastal tehtud muudatused. Tundsin, et see on suur samm edasi võitluses apartheidi vastu ja inimõiguste eest Lõuna-Aafrikas. Samuti tundsin, et see on märkimisväärne samm õiges suunas võrdsema ühiskonna poole.
Kokkuvõtteks võib öelda, et eraldiseisvate mugavuste seadus aitas Lõuna-Aafrikas avalike alade ja rajatiste eraldamisse oluliselt kaasa. Rahvusvaheline üldsus kritiseeris seadust laialdaselt ja lõpuks muudeti seda, et võimaldada avalike rajatiste integreerimist. Minu vastus seadusele oli umbusklikkus ja nördimus ning mind julgustasid 1991. aastal tehtud muudatused. See muudatus oli suur samm edasi võitluses apartheidi ja inimõiguste eest Lõuna-Aafrikas.
kokkuvõte
Eraldi mugavuste seadus oli seadus, mis võeti Lõuna-Aafrikas vastu 1953. aastal apartheidi ajastul. Seaduse eesmärk oli institutsionaliseerida rassiline segregatsioon, nõudes erinevatele rassidele eraldi rajatisi ja mugavusi. Seaduse kohaselt eraldati avalikud mugavused, nagu pargid, rannad, vannitoad, ühistransport ja haridusasutused, eraldi rajatised valgetele, mustadele, värvilistele ja indiaanlastele. Seadus andis valitsusele ka õiguse määrata teatud piirkonnad "valgeteks aladeks" või "mittevalgeteks aladeks", tugevdades veelgi rassilist eraldamist.
Seaduse jõustamine tõi kaasa eraldiseisvate ja ebavõrdsete rajatiste loomise, kus valgetel oli juurdepääs paremale infrastruktuurile ja ressurssidele võrreldes mittevalgetega. Eraldi mugavuste seadus oli üks paljudest apartheidiseadustest, mis jõustasid Lõuna-Aafrikas rassilise segregatsiooni ja diskrimineerimise. See kehtis seni, kuni see 1990. aastal apartheidi lammutamise läbirääkimiste käigus kehtetuks tunnistati. Tegu kritiseeriti laialdaselt nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt selle ebaõiglase ja diskrimineeriva olemuse pärast.